Kohtumised linnarebastega

Olin aastaid loodusretkedel lootnud kohtuda rebasega, aga selle soovi täitumine võttis aega. Liiga kaua. Ei näinud ma rebaseid retkedel ega ka Viljandi linnas, kus elab kümmekond rebaseperet. Ometi liikus neid palju ringi. Ajakirjanduses kirjutati kohalikest reinuvaderitest  ja sotsiaalmeedias jagati muljeid oma piirkonna rebastest.

Rebased saavad suguküpseks aastaselt. Tavaliselt on pesakonnas neli-viis kutsikat, kes sünnivad kevadel ja on juba pool aastat pärast sündi valmis iseseisvaks eluks. Need ilusad loomad on kohanenud inimestega ja julgevad üha enam kasvatada poegi inimeste naabruses.

Rebased kolivad linna, sest nende elupaiku jääb vähemaks, arvukus on tõusnud ja inimeste lähedalt leiab toitu. Rebased söövad kevadel ja suvel peamiselt linde ja pisinärilisi, sügisel ja talvel lisaks ka taimset toitu, näiteks õunu ja vilja. Nad pätsavad lindudele pandud viljapalle ja käivad aedades õunaraksus. Linnaosade piiril asuvatelt aiamaadelt saab ikka midagi kõhtu, kui soe toit (lind, näriline, orav jm) hetkel kättesaadav pole ja nälg näpistab. Prügikastide ümbrusest võib ka vahel söödavat leida. Rebane ei ole pirtsakas – tema sööb kõike, mida kätte saab.

Käitumiselt meenutab rebane kassi. Rebaseid jälgides imestan ma ikka, kui sarnased need kaks liiki on, kuigi tegelikult kuulub rebane hoopis koerlaste sekka. Mõlemad hiilivad kütitava lähedale ja sööstavad siis välkkiirelt saagi kallale. Vaesel linnul või loomal, nende seisukohast muidugi, pole lootustki pääseda nõelteravate küüniste vahelt. Ka rebane märgistab oma territooriumi kassi kombel – neil on erilised lõhnanäärmed ja seepärast hõõruvad nad oma nägu vastu objekte. Imetlen nii kasside kui ka rebaste arukust, graatsilisust, nõtkust ja mängulusti.

Trehvasin reinuvaderit, punasaba, kanavarast ja vanakavalat – heal rebasel mitu nime – ühel ilusal päikselisel päeval, kui läksin kevadist Uueveskit imetlema. Jalutasin orus, jälgides ja nautides loodust. Järsku märkasin vastaskaldal liikumist. Jäin ootusärevalt seisma, lülitasin kaamera sisse ja suunasin objektiivi liikuja poole, suumides teda. Pildiotsijast nägin, et ojale läheneb rebane. Olin põnevil ja valmis kohtumiseks.

Rebane ületas hoogsalt oja, samal ajal oli ta väga keskendunud.

Olin kuulnud, et endises Uueveski puhkekeskuse lagunenud majades on nähtud rebaseid. Ma ei teadnud aga, et nad on üle võtnud keskuse kõik lammutamist ootavad hooned ja seal kasvab pisipere.

Mõne päeva pärast sealkandis hommikutiiru tehes märkasin parkimisplatsile jõudes poegi imetavat rebaseemmet. Seisatasin, lülitasin kaamera sisse, ja tardusin. Minu 400 mm fookuskaugusega objektiiv võimaldab linde ja loomi kaugelt pildistada. Nad küll märkavad mind, aga kuna ma seisan liikumatult tagaplaanil, lubavad nad end vaadelda ega põgene.

Tardkujuna jälgisin rebaste pere-elu ja kutsikate mänge.

Vaatlesin neid kaua ja väsisin pikast seismisest. Istusin lauavirnale ja olin vaikselt, nii vaikselt, jälgides repse. Üks rebasekutsikas avastas mu ja tuli uurima, mis imelik asi see on. Hoidsin hinge kinni, aga pildi saamise soov oli suur. Rikkusin tahtmatult ilusa hetke. Just siis kui reps oli minuni jõudnud ja mind nuusutas, vajutasin fotoaparaadi päästikule. Rebane seisatus hetkeks, keeras selja ja kõndis rahulikult eemale.

Kui lahkusin kutsikate juurest, istus rebaseema eemal mullahunnikul. Lähenesin talle aupaklikult ja laususin helli sõnu. Tänasin rebast soojalt, et ta lubas mul oma perest pilte teha ning soovisin talle ja ta marakrattidele ilusat kaitstud rebaseelu ning et nad leiaksid kiiresti uue kodu. Uus turvaline koht tuleb tal leida, sest hooned lammutatakse peagi. Rebastele sobilikke maastikke, kus vahelduvad metsad ja põllud, on läheduses küllaga ning talle ja ta kolmele juntsule oleks parem, kui neist kõigist saaksid tublid maa- või metsarebased. Rebane kuulas endassetõmbunult ega liigutanud kõrvagi.

Lahkudes mõtlesin: „Kui inimesed ometi ei toidaks rebaseid, meelitades neid linna jääma“ ja tegin taotluse: „ Lubame reinuvaderitel elada elu, mis on neile loomuomane ja kõige parem nende liigile“.